Kõige pimedamad päevad

Talvine pööripäev on tegelikult juba seljataga ja talv sai oma ametliku alguse 21. detsembril 19.47. Nagu öeldakse, muutuvad päevad nüüd kukesammu võrra pikemaks ja selle üle on ainult hea meel. Sellega on seotud ka jõulud ehk püha, millega tähistame päikese uut võitu pimeduse üle.

See on nii pea igal pool maailmas – enamikes usundites on talvise pööripäevaga seotud jumala suremine (aasta kõige pimedam aeg) ja 25. detsembril surnust üles tõusmine ehk päikese uus võidukäik, mil päevad muutuvad jälle pikemaks  ja valgemaks.

Tähistame siis seda aega, et nüüd hakkab üha enam uut valgust ja tahaks loota ka, et veel enam positiivsust meie päevadesse juurde tulema. Soovin koos Kus.ee tiimiga Sulle ilusat ja rahulikku jõuluaega.

Soovitan kindlasti jõuluaja kohta veel lugeda, ise sain sealt palju huvitavaid asju teada.

Muide see mõte, millest ma kirjutasin pärines suures osas ühest heast filmist nimega “Zeitgeist.” Kui aega saad, vaata kindlasti (pole päris jõululaupäeva film, aga pärast seda küll kindlasti).

Tänase päevaga seoses veel viimane soovitus/infokild – oleme Kus.ee tiimi ja mõnede inimestega SIIA kokku kogunud posu toredaid jõululuuletusi. Tule pane enda lemmikud ka kirja ja õhtul on hea valida, milliseid päkapikule või jõuluvanale ette lugeda :)

Head jõulu!

Neilt võtta pole enam midagi

Täna hommikul (välja nägi ikka nagu öö) silmi lahti tehes tundsin, et külm on, kohe nagu ei kippunudki tekki kehalt ära lükkama. Põrnitsesin vidukil silmadega etteheitvalt pakettaknaid ja mõtlesin endamisi, et on küll teised mitmekordsed, tihendite ja muude viledega, aga külma ikka kinni ei pea. Paari minuti pärast otsustasin ikkagi teki ka pealt ära lükata, oligi külm, nagu ma ootasin.

Siis aga tabas mind natuke kainestavam mõte, et mis tunne võis täna hommikul kodututel olla. Väljas oli ligi 15 kraadi külma! Neil ei ole vilede ja tihenditega kahekordseid pakettaknaid ja kohati pole üldse aknaid. Sain ise ka kohe aru kui tühised minu probleemid on ja tundsin ka veidi häbi oma mõttes toimunud vingumise pärast.

Kui nii võtta, ei ole see ju kellegi soovunelm, kuskil jõulude eel käreda pakase käes mahajäätud majas lõkke ümber konutada, kui nö ühiskonna „normaalsed” liikmed jõulušopingut teevad ja kuskil kohvikus või kodus soojemaid jooke naudivad. Ma ei usu, et enamik kodutuid seda teed ise valinud on. Nii palju kui mina olen kodututega rääkinud ja kokku puutunud, siis enamasti rulluvad ikka lahti keerulised allakäigutrepid, millest ühest hetkest üles minna on justkui võimatu.

Mõnda aega tagasi oli mul pikem jutuajamine Jaani kiriku ees ühe 50-60ndates vanema mehega, kellelt ma küsin, et miks ta tänaval on kui ta sellise sorava jutuga on ja võiks ju mingi töö leida, käed-jalad ka otsas. Pärast väikest puiklemist ta lihtsalt näitas oma suud, kust paistsid pruunikad hambajäänused ja selgitas mulle, et see on üks osa probleemist ja sellises seisus ei võta keegi sind tööle. Loomulikult ei olnud asi nii lihtne, kui ma alguses olin ette kujutanud. Nende inimeste tegelikuks aitamiseks on kõvasti enamat vaja kui ainult paarikroonist „toetust,” see peaks olema riigi jaoks üks olulisel kohal olevaid küsimusi. Lõpuks puudutab see meid kõiki, sest elame me ju kõik koos ühes ühiskonnas, külg külje kõrval. Riigi vastutusse ei hakka ma seda blogiposti uputama (see oleks pikk jutt).

Minu üleskutse on, et jõuluajal võiksime me näidata üles suuremat hoolivust ja solidaarsust, ka kodutute vastu – ostame neile midagi head süüa, sooja tee või miks mitte väikese topsiku hõõgveini ja soovime: „Ilusat jõuluaega.” Ma arvan, et see on vähim, mida me saame inimestena teha. Jõulutunnet ja hoolivust vajavad kõik. Ja ega lõpuks ei erine nad meist ju enamasti kuigi palju, neil lihtsalt pole oma kodu.

Üks lihtne nipp, millega tervet Eestit muuta!

Vahepeal võib-olla jäi juba mulje, et ma olen talveunne jäänud, aga ei ole, kohe üldse mitte. Ma olen just vastupidi väga usin olnud ja vägevat asja muudkui pununud. Need, kes hiljuti viimase postituse lingil on käinud, on sellega tõenäoliselt kursis – olen praegu eest vedanud väga lihtsat projekti, mida saab kokku võtta kahe sõnaga – OLE HEA.

See aitab heateod liikuma panna, mida praegusel pisut trööstitul ajal minu arust kangesti vaja oleks. Ühte pidi võib ju öelda, et hea tegemiseks ei ole vaja, et keegi sulle seda meelde tuletaks, jah ma olen nõus. Ka emadepäeva ja isadepäeva tegelikult ei ole ju vaja, oma vanemaid võiks iga päev meeles pidada, kiita ja heas mõttes pjedestaalile tõsta, aga ometigi peavad vist enamik seda päeva oluliseks ja siiski vajalikuks.

Minu arust on see pisut kriitilisemgi heategudega, mille tegemiseks kohati võiks olla mingi nö ettekääne või positiivne meeldetuletus. Endalgi on paaril korral selline jõnks läbi käinud, et oleks võinud ju aidata, nägin, et teisel inimesel oleks ära kulunud üks abistav käsi. Just selle barjääri ületamiseks (mida tegelikult inimeste vahel ei peaks olema) ja üldise positiivsuse tõstmiseks me OLE HEA projektiga alustasimegi.

Heateod, mis tulevad südamest

Asja sisu on väga lihtne ja loogiline – hangi või meisterda ise kolm kellukest, tee kolm heategu ja anna iga heateoga kaasa kelluke ning räägi edasi see lugu (muidugi vabalt oma sõnadega) – see on kelluke, mis sümboliseerib heategu, mis mina sulle tegin, ole hea ja saada sina see heategu (ja kelluke) edasi. Hangi, osta või meisterda lisaks veel kaks kellukest ja saada need ka teekonnale. Nii paned alguse heategude ahelale, mis üllatab kõiki ja paneb helisema kõik, keda see puudutab. Just Sina saad lükata veerema selle lumepalli, mis järjest kasvab ja heas mõttes müksab ning äratab inimesed üles.

Ja niimoodi see järjest levibki – kes saab ühe, hangib kaks juurde ja annab kõik edasi. Lõpuks aga ei ole selle puhul kõige olulisemad ei arvud ega see jaotamise põhimõte, sest tegelikult kelluke on ju ainult sümbol – heateo sümbol. Asja mõte on ju lihtsalt üksteise vastu head olla, ka nende vastu, keda sa kõiki nimepidi ei tea.

Kui sa leiad, et see on hea algatus, siis võta sellest osa ning levita sõna oma sõprade, tuttavate ja perekonna seas. Kui tunned, et vajaksid teistele selgitamisel abi, siis suuna nad siia blogisse või prindi see jutt välja ja anna (soovitatavalt heateoga) edasi. Lisa paberile ka igaks kümneks juhuks blogi aadress, seal on veel pisut üksikasjalikumalt kirjas: olehea.wordpress.com

Hangi kolm kellukest, pane need taskusse ja ole valmis, sest head tehes saad suurt rõõmu tunda. Usu mind, ei lähe kaua ja sa näed ning tunned muutust – hea(tegu) jõuab ringiga tagasi sinuni!

Sina ja Mina muudame Eestit!!! (2h toimumiseni jäänud!)

Küll häbematult hilja tuleb see info, aga selline vahva häppening toimub nagu OLE HEA, mis vallutab varsti terve Eesti.  Kui saad, siis tule kindlasti kohale 17.30 Vabaduse väljaku keskele: http://olehea.wordpress.com/

OLE HEA ja anna edasi, pilt: http://olehea.files.wordpress.com/2009/11/passiton.gif

Kuumad mehed, kuumad teemad

Erinevaid ajalehti lugedes võib jääda mulje justkui kilekotimaks olekski juba vastu võetud ja vastus lukku pandud. Samas tegelikult see ju nii ei ole – hetkel käib veel siiski arutelu selle üle.

Seda ilmestab hästi ERR’i uudis, kus Strandberg ütleb, et neil on kokkulepe valitsusega olemas, ent samas Reformi ja IRLi esindajad ütlevad, et kokkuleppeid veel ei ole.

Huvitav olukord. Mine sa võta kinni, kulisside taha niisama lihtsalt ei näe, et mis tegelikult ikkagi toimub. Samas fakt on, et ilma roheliste abita on tegemist vähemusvalitsusega (50 häält 101-st), mis peatselt peab hakkama pingelise eelarve eelnõu üle hääletama, kus nad kindlasti lisahääli/toetust vajavad.

Kui aga kogu poliitilisest virr-varrist mööda vaadata, siis loodan, et roheliste ettepanek kilekottide maksustamise osas läheb läbi.

Mis siis ikkagi kilekottide maksustamisega kaasneks?

Üks asi on kindlasti palju räägitud 2-kroonine maks kilekottidele. Tahaks tõesti loota, et see omab mõju ka sellele grupile inimestele, kes enne väga üle ühe korra sama kilekotti ei kasutanud. Samas oma peas mõtlen, et ehk oleks isegi õigustatud olnud pisut kõrgem maks (3-4 eek), mis suurendamaks inimeste motivatsiooni rohelisemalt käituda ning see tõstaks riidekoti konkurentsivõimet (veelgi).

Teine asi, mis kaasneb suurema maksuga, on hulk raha, mis nüüd riigikassase laekub. Samas tahaks mina näha, et sellega ka midagi mõistlikku tehakse. Hetkel on mulle mulje jäänud, et otseselt midagi peale eelarve aukude lappimise sellega kavas ei ole teha. Maksustamine kindlasti omab positiivset mõju inimeste käitumisele, aga samas võiks sellest tõusev tulu ju minna ka probleemi endaga tegelemisele. Vähemasti praegu tundub, et see nii ei lähe.

Kogu selle kilekottide maksustamise puhul hämmastab mind see, et rohelised on selle siiski pisut kitsalt ette võtnud. Nad pööravad tähelepanu ainult nö poes käimiseks kasutatavatele kilekottidele, mis tähendab, et need läbipaistvad kotid, mida poes pahatihti lausa peale surutakse, jääksid hetkel täiesti tähelepanuta. Muidugi pean ma põhimõtteliselt seda positiivseks, et isegi ainult poeskäimiseks mõeldud kilekottidega tegeletakse, aga probleem on siiski palju laiem – üldised pakendamise ja pakenditega seotud küsimused.

Pean tunnistama, et ka meie keskendusime oma Mõtteviisi- ja kotivahetuspäevaga ainult nö poes käimiseks mõeldud kilekottidele, ent samas teadsime juba siis, et tahame pakendite/pakendamise teemaga siiski jätkuvalt edasi tegeleda. Loodan, et see ei jää ka rohelistel viimaseks pingutuseks selles vallas, sest nimetatud poes käimiseks mõeldud kilekotid on ainult jäämäe tipp.

Teine huvitav ettepanek seoses eelarvega on elektriaktsiis tõstmine praeguse seisuga siis 5 sendi võrra (varasema 10 asemel). Selle ettepanekuga koos soovisid rohelised käima tõmmata 260-miljonist projekti majade soojustamiseks. Saame näha, mis sellest ettepanekust saab. Samas tundub, et Reform ja IRL näevad seda muudatust pigem võimaliku tuluallikana kui investeerimisprojektina.

Selle roheliste ettepaneku puhul meeldib mulle, et tulu sooviti vähemasti ideaalis suunata probleemiga tegelemiseks. Kilekottide maksustamisega võiks ju samamoodi toimida, kasvõi osa maksu võiks minna pakendamisküsimustega tegelemisele.

Igal juhul kilekottide osas pöidlad pihku nüüd!!!

Kust kohvi tuleb? Kurg toob? Ei too…

Ma ei tea kohvi kohta palju, aga joon seda kohati ja tean väga palju inimesi, kes seda ka igapäevaselt tarbivad. Võib-olla on sinul ka nii. Igal juhul meie partner Mõtteviisi- ja kotivahetuspäeval, Roheline Tuba koos ühe kohvitootjaga teeb tasuta kohvikoolituse. Seal peaks teada saama, et mis jook ikkagi see kohv on, kust ta tuleb jne. Kellel on huvi kohvi vastu, siis nüüd avaneb hea võimalus ennast kurssi viia. Loodan, et tuleb vahva üritus, igal juhul peaks seal erinevaid huvitavaid ja kvaliteetseid kohvisorte  juua saama.

http://www.kus.ee/?op=firm&id=933&offers=1413

Teine infokild:

Praegu olen muude asjadega rakkes olnud, aga peatselt tahan ka kilekotide teemast kirjutada, mis nüüd meedias suure luubi alla on võetud. Maksustamine. Huvitav temaatika.

Võlgu jäädud Lugu

Lugemisaeg: 3 min

Mõnda aega tagasi (21.-29. august) tegime sellise vahva ürituse nagu Mõtteviisi- ja kotivahetuspäev, kus vahetasime kilekotte riidest kottide vastu. Võib-olla mäletad seda või on sul isegi meie riidest kott olemas. Igal juhul me saime väga suure hunniku kilekotte (mõni tõi kohe kilekotitäite kaupa). Edasi käisime neid ka Kalev Spa’s uputamas, et näidata, kuidas see välja näeks (PILDID, VIDEO), kui nad kõik kuhugi veekogusse sattuksid. Ja mis siis neist edasi sai?

Ei, me ei visand neid merre ega metsa alla, isegi mitte prügikasti. See oleks kogu asja mõtte täielikult nullinud. Tahtsime promoda riidest kotte kui loodussäästlikumat alternatiivi ja näidata, kuhu kilekotid tegelikult võiksid minna – ümbertöötlemisse.

Siit algab lugu kilekottidest, mis kogunesid/te tõite Mõtteviisi- ja kotivahetuspäeva raames. Esmalt laadisime ligased ja märjad kilekotid autosse ja sõitsime nendega Plastitehasesse. Seal võttis meid rõõmsalt vastu Plastitehase juhatuse liige Kalevi Paluteder. Edasi suundusime tehasesse ning meiega ühinesid Olaf Suuder ja Reporteri kaameramees, kes tulid koos meiega uudistama, mis kilekottidest saab.

Enne sisenemist poseerimas

Ajasime endile ka neoonvestid selga ja sisenesime suurde väga kärarikkasse ruumi, kus siin-seal oli vist rohkem kilet kui ma üldse elus kokku olen näinud. Sellest me kõndisime mööda ja jõudsime seadmeni, mida kutsutakse udupeene nimega ekstruuderiks:

Ekstruuder :)

Edasi toimus asi järgmiselt: asetasime kilekotid lindile, mis hakkas ülespoole liikuma ja kandis kotid suurde silindrikujulisse metallist kinnisesse kambrisse. Seal hakkas masin neid tükkideks/ribadeks rebima. Minu jaoks sarnanes see veidi blenderis toimuva protsessiga.

Teine pilt masinavärgist

Seda sai ka väikesest justkui allveelaeva ümmargusest aknast piiluda. Samal ajal kuumutati ribadest igasugused vedelikud välja ja sulatati üles ning filtreeriti see mass ära (et sisse jäänud sodi kõrvaldada). Kogu see mass liikus nüüd justkui hakklihamasinast läbi ja välja tulid sellised pikad spagetid, mis nö lõigutati ja seejärel graanuliteks pressiti ning vees maha jahutati. Ka selle jaoks oli eraldi masin:

Järgmine masin

Vee sees seal siis keerlevad sellised maha jahtunud graanulid:

Umbes 5 mm diameetriga graanulid

Kogu see protsess võttis kuskil poolteist tundi aega ja tulemuseks oli umbes 100 kg selliseid graanuleid nagu pildil nägite (arvestusega, et viisime ära umbes 5000 kilekotti ja keskmine kilekott kaalub 20g). Mis nendest siis edasi saab? Enamasti rändavad nad Eestist välja ja neist tehakse kas prügikotte (poe kilekottide tegemiseks ümbertöödeldud materjal enam ei kõlba), plasttooteid, torusid (näiteks vihmaveetorusid) ning neid võimalusi on veel.

Sisuliselt saab neist kilekottidest näiteks sama arvu prügikotte ja kui need prügikotid oleks võimalik kõik hiljem kokku koguda, võiks neid lõputult ümber töödelda. See on aga utoopia, kuhu praegusel hetkel oleks väga raske jõuda, ent sellele lähemale kindlasti. Selleks aga peaks vastuse saama küsimus, et kuidas need mõislikul viisil kokku koguda ja ümbertöötluspunkti toimetada, ilma liigselt ressursse kasutamata (kütust näiteks). Hetkel minuteada aga sellist head kilekottide loovutamise varianti Eestis üldse ei olegi. Just paar päeva tagasi pöördus üks inimene minu poole ja küsis, et mida võiks ta teha hunniku kilekottidega, mis tal üle olid jäänud ja ega meil mingit kampaaniat jälle plaanis pole? Põhimõtteliselt on, aga millal see aset leiab, ei oska veel kindlalt öelda ja kas siis just kilekotte samamoodi kokku kogume, veel ei tea. Piinlikkusega pidin vastama, et ma ei oska teda kohe aidata ning soovitasin tal Pakendiringlusega ühendust võtta. Ma tõesti siiralt loodan, et ta leidis parema alternatiivi lihtsalt äraviskamisele.

Seega parim variant praegu on igasuguseid kiletooteid üldse vähem kasutada, püüdsime anda oma panuse kilekottide vahetamisega riidest kottide vastu. Tahtsime näidata, et igaüks saab anda enda panuse, mis kokkuvõttes tähendab väga suurt numbrit.

See kõik on alles ette võetud tee algus ja hetkel suutsime tegelda vaid ühe osaga suurest pakendamise probleemist, aga kindlasti on meil aega, jõudu ja tahtmist koos sinuga veel palju korda saata!

Piltuudis: Aus ettevõtja

Küll mulle ikka meeldivad ausad ettevõtjad!

Aus ettevõtja

Sexso pood ei ole ennast ikka tagasi hoidnud: ära mõtle, too kiiresti oma raha meile! Ettevõtja ei ole liiga palju mõtteruumi jätnud selles osas, et mis teda tegutsema kannustab. Võib-olla ka mingi uus MASU-aegne praktika, ei tea kas töötab?

Sellise huvitava plakati peale sattusin Ülemistes sügistäika ajal.

(Lauldes:) “Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled?”

Tegelikult ta juba tuli. Pean silmas just “Tagasi kooli” programmi, millest minagi osa võtsin. Pean tunnistama, et päris veider oli eile hommikul taas ema kõrval autos kooli sõita, see tekitas sellist nostalgia tunnet veidi. Viimati olin samas olukorras kuskil 5 aastat tagasi. Kuna minu koolitee ja ema sõit tööle ühtisid, viskas ta mu ära. Autost väljudes ja kooli poole sammudes tekkisid seekord hoopis teised mõtted – mitte, et kas kodused ülesanded on tehtud, vaid kas vean ikka 45 minutit välja ja kas mul on ikka piisavalt materjali, et tund ära teha, piisavalt huvitavat sisu ja sarmi, et õpilasi oma lummuses hoida? Väikene ootusärevus, millega üldjuhul hommikuti kooli poole kõndisin, ei olnud aga kuhugi kadunud.

Kui sa ei nõustu minuga, siis vaidle vastu

Mulle sai osaks oma vanas koolis (Rocca al Mare kool) 9B klassile ühiskonnaõpetuse tundi anda. Rääkisin sotsiaalsest ettevõtlusest ja püüdsin selle võimalikult huvitavaks teha. Ühtlasi rääkisin ka Mõtteviisi- ja kotivahetuspäevast kui ühest näitest sotsiaalse ettevõtluse kohta. Kogu asja keskmes oli ühiskondlike probleemide lahendamine ettevõtluse abil. Ma loodan, et ma suutsin vähemasti mõnda inimest oma lühikese loenguga paeluda.

Edasi moodustasin ma õpilastest grupid ja panin nad ühiselt grupitööd tegema. Lasin mõelda ja kirja panna probleeme, mis tänasel päeval ühiskonnas valitsevad, seejärel valida neist üks ning püüda sellele lahendus leida. Siis tuli raskem osa – kuidas kõige selle juures raha teenida ning lõpuks veel kui tekib kasum, siis mida sellega teha? Üldjuhul oli viimase küsimuse vastus, et sama probleemi lahendamisse see suunata, aga oli ka neid kes vastasid, et kõik enda tasku panna (loodetavasti oli see pool-naljaga öeldud).

Just grupitöö osa toimis minu arust väga hästi. Meetod, mida meie koolides liiga vähe rakendatakse – panna õpilased ise aktiivselt midagi tegema ja kaasa mõtlema, anda neile võimalus ennast väljendada (ja just teiste ees). Lapsed olid tõeliselt loomingulised – väga huvitavad probleemipüstitused ning lahendused. Nad rääkisid alkoholismist, töötusest ja prügi koristamisest looduses.

Väga hea meel oli mul selle üle, et neid lahendusi ei ehitatud üles ainult riigi rahakoti peale ehk küsimus, et kuidas see ettevõtmine võiks ennast ära majandada, sai erinevaid loomingulisi vastuseid selles osas, kuidas ettevõtja ise saaks teenida ühiskondliku probleemi lahendamise juures.

Kokkuvõttes oli see üdini positiivne kogemus. Väga vahva oli ise tund aega õpetaja olla, kuigi see ei olnud lihtne. Hoida kõigi õpilaste tähelepanu endal järjest 45 minutit ei ole lihtne – igaüks on erinev, vajadused on erinevad, mõni on hüperaktiivne, mõni vajab julgustamist, mõnele on asi liiga lihtne, mõnele jällegi arusaamatu. Seda kõike arvesse võtta ja nö kohaneda sellega või oma käitumist vastavalt pidevalt muuta on raske. Respekt/austus õpetajatele, kes suudavad õpilasi konksu otsas hoida ning tunni sisu samaaegselt edasi anda, sest selleks tuleb ikka igasugu trikke ja saltosid teha ning sisule väga huvitava nurga alt läheneda.

Hiljem pani see mind mõtlema, et miks peab sellise ürituse üldse suure kella külge panema, et midagi toimuks? Tegelikult ei ole ju selles midagi uskumatut – jagada enda teadmisi koolis, kus oled neid isegi kogunud, võiks ju olla täiesti loomulik. Enamik meist on oma elus jõudnud nii kaugele just tänu sellele, et meid on koolitatud ja õpetatud. Miks ei võiks me siis leida aega näiteks kord kuus või kasvõi kord kolme kuu jooksul, et anda edasi enda teadmisi ja kogemusi. Me võiks ju tegelikult kõik panustada sellesse purskkaevu, et see kuivale ei jääks, ning et sinna aeg-ajalt värsket vett uut inimeste ja mõtete näol juurde tuleks. Mina kavatsen seda nüüd igal juhul regulaarselt tegema hakata ja kutsun ka sind selleks üles! Selle jaoks ei ole vaja „Tagasi kooli” programmi, vaid sinu ja minu siirast soovi koolile midagi tagasi anda. Mõtle korra selle peale.

(Poliitiliste) lehtede riisumise aeg on käes

Valimiste tormituuled on lõppenud, siin-seal on vaid veel näha märjal asfaldil läbi ligunenud kolmekohaliste numbritega lehti. Need riisuvad kojamehed tõenäoliselt samamoodi nüüd kokku nagu punakas-kollakad puulehed, mis on oma elu ära elanud. Aidaa! Kompostihunnikusse ja prügimäele.

Samas alles veel üleeile õhtul oli see kõik veel väga aktuaalne – vingusid tugevad poliitilsed tormituuled ja oodata võis kõike. Nii ma ka istusin üleeile teleka ees ja ootasingi ning vaatasin ETV-st, mis saama hakkab. Esmalt oli mul kohe hea meel, et nii palju inimesi oli eel- ja e-hääletamas käinud – veidi üle 20 protsendi kõigist valijatest. Ja tulemused olid minu vaatevinklist täitsa head. Mida õhtu edasi läks, seda enam vingu mu nägu kiskus. Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe, kuidas kaalukauss paljudes kohtades Keskerakonna kasuks hakkas kalduma. Kas tõesti piisab ühekordsest toetusest pensionäridele, linna raha põletamisest “näiliselt-mitte-enda-kampaaniale-aga-tegelikult-ikka-enda-kampaaniale” ehk Tallinn Aitab pakett koos kartulite, küttepuude ja reisisaatjatega. Retsepti kuulub ka mõnus annus demagoogiat keerutamist eeskätt erakonna liidri, aga ka teiste liikmete poolt. Ju siis sellest piisas, sest üle Eesti jagunesid teatavasti hääled järgnevalt:

Valimistulemused. http://poliitika.postimees.ee/?d=20091001

Halliga viirutatud tulbad on siis nelja aasta tagune tulemus. Neid muutusi vaadates on Keskerakond olnud suurim võitja ja Rahvaliit enim kaotanud. Linnade ja maakondade lõikes muidugi erinesid tulemused üsnagi suuresti. Postimees on teinud väga hea kaardi (lehel täitsa all otsas) kohtade jaotumise osas üle Eesti. Pettumuseks minu jaoks oli muidugi Tallinn, kus kesikud said 53,5% häältest, mis tähendab, et nad jäävad endiselt linna juhtima. Tähele tasub panna, et lasnamäelasi ja põhja-tallinlasi käis neli aastat tagasi valimas ligi 40%, nüüd aga ligi 65% valijatest ning Savisaarele antud häälte arv veidi enam kui kahekordistus. Kust siis lisahääled tulid?

Üks asi on muidugi üldiselt suurem valimisaktiivsus, aga teisalt on tõenäoliselt selle taga olulise põhjusena ka Lasnamäe ja Põhja-Tallinna hääletajate aktiivsuse kasv. Nimelt on seal suur hulk vene keelt kõnelevaid inimesi, kellest tõenäoliselt üks jagu Keskerakonda ja/või Savisaart toetasid. Selles iseenesest ei ole isegi midagi halba, aga mul on tunne, et Savisaar koos oma erakonnaga ei ole ideaalne kandidaat muukeelsele elanikkonnale. Ega ka pensionäridele – ühe käega annab ühekordseid toetusi, teisega võtab koos maamaksuga tagasi. Ja olgem ausad, ega ta venelaste eest ka tulihingeliselt võidelnud ei ole, vaid siin-seal üht teist selle teema kommenteerimiseks öelnud, aga kas ta ka midagi sisulist nende heaks on teinud? Just sel põhjusel on arusaamatu, kuidas ta need hääled on nö “välja teeninud?”

Samas ühes kohas sajab vihma, aga teises paistab päike: Pärnu oli väga positiivne üllatus – Toomas Kivimägi (parteitu) sai seal tugeva võidu ning soovib Pärnut koos teiste erakondadega ühiselt juhtima hakata (va Viisitamme juhitud keskerakonnaga).

Paljudes muudes kohtades jaotusid hääled üsnagi ootuspäraselt.

Kokkuvõttes ei saa ma küll öelda, et jäin täiesti rahule valimistulemustega, sest see ei oleks tõsi. Ent samas saan ma öelda, et andsin oma hääle ja panuse nagu kindlasti ka enamik teist, lugejad. Olen veendunud, et meie hääled ei jäänud hüüdja hääleks kõrbes. Iga hääl luges ja vähemasti me saame öelda, et meie eest ei otsustanud keegi peale meie endi.

PS: Arutlesin oma sõbraga eile just selle postituse üle ja ta ütles, et analüütiline osa talle selle juures meeldis, aga selline toore keskutele ärapanemine oligi üks põhjustest, miks nad nii palju kohti haarasid (ma ise ei ole sellega täielikult nõus). Nad said nö peksukoti staatuse, mis omakorda jättis paljudele mulje, et kõik on nende vastu ja teevad kambakat, kuigi nemad ajavad õiget asja ja võitlevad inimeste (valijate) eest. Mainin kohe, et ta ei ole mingi keskerakonna pöidlahoidja, kaugel sellest.

Kõige selle kommentaariks tahan ma öelda, et ma tõesti ei püüdnud keskerakonnale ja Savisaarele põhimõtte pärast ära panna, vaid välja tuua, et keskerakonna ülekaalukas võit paljudes kohtades ei olnud mingil moel sisuliselt põhjendatud.